Sitablogi

esmaspäev, oktoober 22, 2007

Armageddon sitt

Selle kaastöö saatis meie regionaalsittur Tartust:

Just selle filmi stsenaarium ilmestab ehk kõige rohkem minuga viimastel päevadel toimunut. Kauem kui kunagi varem kannatasin viimastel päevadel kõhukinnisuse käes. Nagu mingi suur meteoriit oleks minu kogutud sitavarusid seal ummistanud, kehasisene asi see kindlasti olla ei saanud. Raske on sitavõhikule kirjeldada tunnet, mis valdab sind neljandal hommikul järjest, kui oled harjumuspäraselt sitamajja jalutanud lootuses, et kohe lööb prillaud jällegi sitapritsmeist särama… aga tulemuseks on järjekordne ebamaine väike, komale sarnane ja pimeduses helendav, humanoid. Sellistel hetkedel hakkab igaüks meist lootust kaotama. Lootusetult lonkisin ka mina hetk tagasi pühakotta, alakõhus oli asi kriitiliseks muutunud. Ilmselt võin öelda, et tean mida naised enne sünnitust tunnevad.

MA ei tea kes olid need vaprad sitanaudid, kes selle koletusliku kamaka seal soolikas mustmiljardiks pritsmeks lasid, aga püksid maha nende ees! Ainus erinevus filmiga on see, et potil, millel istusin, ei olnud uhket NASA maandumisrada, seega leidsid minu kangelased märja haua Tartu kanalisatsioonivärgis. Aamen. Raske on edasi kirjutada, nutt on kurgus. Käige kõik sitale!