Hilinenud sitt

Hilinenud sitt on sitt, mis tuleb tavapärasest päev või isegi kaks hiljem. Lihtsamalt lahti seletades pole lihtsalt mitu päeva sital käidud. Kindlasti on hilinenud sitt üsnagi persolaalne ning esineb mitmel erineval moel.

Minu tänahommikune hilinenud sitt andis oma tulekust viimasel hetkel märku. Kui sitahäda saabus, siis polnud enam mahti mõelda ja plaanida vaid tuli kohe tegutseda. Õnneks tuli sitahäda kodus mitte teel tööle peale. Vastasel juhul oleksin pidanud auto peatama ja näiteks keset ristmikku kangi väänama hakkama.
Sitt ise tuli kahes osas. Kahe sittumise vahepeale mahtus tervelt kümme minutit ootamist. Esimene osa oli pruun, jäme, pikk ja tahke nagu neegri türa. Sittumine ei nõudnud vähimatki pingutust. Asi lihtsalt voolis ennast persest välja. Teine osa oli päris vedel. Ütleks, et lausa pask. Teise osa sittumine ei nõudnud samuti mingit pingutust. see osa sitast haises nagu õllepohmaka sitt.

Hilinenud sitta tuleb alati teatava ettevaatlikusega suhtuda, sest iial ei tea millal ohtlikud järeltõuked võivad tekkida.

Janno sitt

Kuradi isamaaline siga! Kõnts selline! Ma olen Tartu Ülikooli majandusprofessor! Värdjas, raisk! Kuradi respublikaanide tallalakkuja! Kõnts!

Sitt! Ämbritäis! Vedelat!

Arnoldi sitt

Austatud blogilugejad, Teie kõrgeaugused, sõber Villu!

Lubage mul Teid tänada ning Teile ka jätkuvalt tänu avaldada selle toetuse puhul, mida Te meie püha ürituse nimel ja ma ütleks võibolla, et suisa sellepärast võiks Teile käe sõbralikult õlale panna ning öelda "Aitäh!"

Nädalavahetusel käisin ma Sinu, Villu, juures külas, kus toimus - ja on meie tuhandeaastase ajaloo jooksul kindlasti mitu korda toimunud ehk korraldatud või peetud üks tubli mehine söömine väljas. Tulles tagasi oma eelpool väljaöeldud mõtte juurde - piknik!

Ma olen sündinud Saaremaal ja Saaremaal on alati hinnas olnud kala. Kuigi ka lambad olid meil päris tihedad külalised ja ma arvan, et siinkohal peaks meenutama, et ka nädalavahetusel oli üks lammas ära küpsetatud ning sõin ja jõin seal minagi.

Ja seejuures pean märkima, et tegin täis kõhuga mõned kiiremad liigutused, mida võib võrrelda meie olümpiasangari, Andrei Veerpalu, viimaste ponnistustega teel oma kullast finishi poole, mis meid, eesti rahvast, ühendas samamoodi nagu omal ajal Erika Salumäe, Kristjan Palusalu ja mitmete teiste, võidud. Aitähh Teile veelkord selle eest!

Ja nüüd Tarmo - Eesti rahva nimel - vesi peale!

Eilne sitt

Eilne päev tuleks kirjutada sitaajalukku. Midagi nii võimsat pole ma enam ammu kohanud.

Siiski ei viidanud eilne ärkamine millelegi, et päev võiks lõppeda sitaloo klassikasse kuuluva meistriteosega. Kuna oli üsna korralik mitmepäeva pohmakas, siis hommikul saatsin Tallinna kanalisatsioonitorustikesse keskpärase pohmasita. Sellel järgnes aga midagi üsna imelikku - persest hiilis välja kausitäis väga pisikesi piklikuid kollaseid junne, kes jõllitasid mind potist nagu mini-hiinlased. Uputasin nad raisad ära.

Aga see oli alles tagasihoidlik algus päeva finaalile.

Õhtul hakkas kõhus meeldivalt keerama ning oodata oli korralikku "torustik tühjaks" vedelsitta. Ootasin õige hetke, võib-olla isegi natuke liiga kaua, ja sööstsin sitamajja. Seal aga algas midagi enneolematut! Perse vahutas ja kees kui vulkaan. Meeletu kiiruse ning jõuga hakkas sitta pritsima igasse ilmakaarde ja suurest õnnest läks pilt taskusse. Kui ma toibusin, oli pott paska pilgeni täis.

Aga see ei olnud kõik! Umbes pooletunnise intervalliga toimus veel kaks järeltõuget. Viimane sitt koosnes küll ainult veest, aga järelmänguks oli see suurepärane lahendus.

Vapustav!

Hobuseraua-sitt

Tänapäeva moodsate sitapottide iseärasusest tingituna on väga levinud hobuseraua kujuline sitt. Kui vähemalt 10-sentimeetri pikkune voolik persest mööda poti sisekülgi välja roomab, moodustab ta veepinnale hobuseraua kujulise moodustise. Mõistagi on sel sital erinevaid tähendusi ja tõlgendusi. Mina siiski usun, nagu ka vanadel eestlastel kombeks oli, et selline junn tähendab ainult õnne! Aga kellel ei vea sittumisel, sellel veab kabes!

Soome-sitt

Soome pole meist ainult majanduslikult arenenum riik. Seal on tunduvalt enam arenenud ka sitakultuur. Tundsin seda lausa omal nahal - mõni päev tagasi Soomes olles väänasin oma selle aasta TOP 3 kuuluva sita. Katarsis oli niivõrd suur, et hakkasin isegi potil istudes ja lehte lugedes soome keelest aru saama!

Lisaks pidin imestusega vaatama, kuidas sõber soomlane päeva jooksul viis korda peldikus käis. Ja iga kord suutis ta voolida vägagi korraliku kangi! Midagi pole öelda, see on kadestusväärne.

Soomes võib kohata ka teatud liiki sitta, mida Eestis vähemalt mina pole varem näinud - varblaseparve sitt. Tehniliselt võttes on ta natuke sarnane meie ilutulestiku sitaga, kuid on märksa jõulisem ja tummisem. Sittumisel pidavat tunne olema, nagu lendaks persest välja parv varblaseid ning mõnikord võivad varblased ka potist välja põrandale ja seintele lennata. Niiet siinsetele amatööridest sitasõpradele ei soovitaks seda proovida. Las see jääda professionaalidele.

Pikk päev - palju sitta

Eile ärkasin hommikul kell 7 ning läksin magama kell 4 öösel. Pikal päeval on muidugi omad miinused, kuid kindlasti on plussiks see, et mida kauem sa ärkvel oled, seda suurem on tõenäosus mitu korda päeva jooksul sittuda.

Hommikul uputasin oma valgesse kaunitari ühe keskpärase kõvaduse ja suurusega junni ning õhtul pahistasin veele hulpima kesmise tihedusega vedelsita.

Aga hommik pakkus taas üllatuse. Nagu refleksina tabas mind tööle saabudes sitahäda ning persest voolas välja korralik pasalaadung.

Peab nentima, et viimasel ajal on situmine võtnud taas nauditava suuna.